Nüüd siis natuke meie peretugikeskuseks saamise loost. Aasta oli siis 1990, kui mõtlesime väikese seltskonnaga, et mida vahvat saaks ära teha ise!? See oli aeg kus puuetega lapsed olid ikka kodu – neid nagu polnud ja mingil põhjusel langetasime otsuse just nende kasuks ja nii kõik algas. Esimeseks suureks ürituseks sai Emadepäeva tähistamine ja sealt edasi läks kõik juba väga kiiresti – lastevanemate poolt pakuti, et midagi võiks laste jaoks välja mõelda – mis oleks neile vahelduseks kodust välja saamiseks/minemiseks. Moodustasime nii Rapla Invaspordi Klubi Refleks, sest tollal ei teadnud me, mida need lapsed suudavad ja soovivad.

Spordiga hakkasime kohe tegelema ja nii liitusime ka tollal moodustatud Eesti Eriolümpiaga, millest kasvas välja eraldi Eesti Paraolümpia, Eesti Vaimsete Puuetega Inimeste Spordiliit, Eesti Invaspordiliit, Raplamaa Spordiliit, Eesti Kepikõnni Liit, kes omakorda on EOK liige, seega oleme seda ka meie natuke. Kuna spordiga ei tegelenud meil kõik, siis oli vaja leida ka muid tegevusi nii me siis lõimegi organisatsiooni, mis hakkas tegutsema igapäevaselt kõigi nende ettevõtmistega, mis meeldis ja mida sooviti. Sport läks oma teed, kõigi nende organisatsioonide liikmetena saime käia võistlustel, mis osaliselt olid piiri taga ja ei möödunud ühtegi võistlust kus meie sportlased poleks ära toonud medaleid. Nii osalesime me 4 korral Norras toimuvatel VIVIL GAME võistlustel ja ühel korral oli meil võimalus osaleda ülemaailmsel puuetega noorte Suvelaagris, mida korraldab ülemaailmne ROTARY klubi ja nii võimaldas selle sõidu meile ka meie kohalik Rapla ROTARY klubi, aga sponsoriks sellel sõidul oli meile Q Ramen – kes oli meie üks suurimaid toetajaid, meie tegutsemise algaastail. Osalesime mitmel korral Saksamaa Lahtistel Kergejõustiku Meistrivõistlustel, kus me ka tõime medalid koju. Ja osalesime ka EM kergejõustiku võistlustel Poolas, kus tol ajal 2 meie juuniorist sportlast tõid ära kulla ja hõbeda. Rääkimata sellest, et 10 aastat korraldasime meie enda maakonna Puuetega Noorte Suve – ja Talimänge ning meie oma lauamängude võistlusi, igakuiselt, kus aasta lõpus tuli jagada siis rändkarikaid. Aastad on läinud ja tegevusi on lisandunud ning ka seltskond on vahetunud, selles mõttes, et ei ole pakkunud me abi, tuge ja tegevusi vaid puuetega inimeste seltskonnale. On lisandunud ka paljulapselised pered, majandusraskustes pered, üksikvanemaga pered, eakad jne. Oleme palju tegelenud heategevusega, olime meie erilasteaia PÄÄSUPESA päkapikud väga palju aastaid ja see oli tore koostöö.

Olime koostöö partnerid telesaadetele: RÄÄKIMATA LUGU ja KODUTUNNE. Oleme olnud ise selline seltskond, kes on püüdnud olla hea sõber ja abistaja, aga pole saanud seda tunda meie riigi poolt. Oleme suutnud tegutseda tänu meie sponsoritele, kes väärivad eraldi mainimist ja seda ka teen hiljem – Toetajate alammenüü juures. Aga kuidas siis sai meist see Vanaema lugu?! Vot soovisime ikka projektidega raha taotleda riigilt, sest oleme omaarust kogu aeg teinud mingit tööd, mis nagu oli panus nende aukude täitmiseks, mida me arvasime, et oodatakse, aga keegi nagu ei olnud huvitatud tol ajal sellistest asjadest. Samas lükkas üks ministeerium meie taotlusi teise ja nii öeldi lõpuks, et muutke nimi ära, siis on selge pilt , millisest ministeeriumist raha taotleda ja nii saigi meist Peretugikeskus VANAEMA JUURES – samas ilus ja tore nimi ja ka tegevuste mõttes palju kodusem ning just see, mida me tegelikult oma tegevustega mõtleme. Ega kõike ei jõuaks siia kirja panna, seega kui suurem huvi, tuleb meile külla tulla – kohvi ja tee on alati ootamas!